Krüptoprivaatsus luubi all: kes peaks saama sinu raha näha?

​Bitcoin lubas finantssüsteemi ilma traditsiooniliste vahendajateta. Ometi on selle tehingud nähtavad kõigile, kes neid vaadata soovivad. Kuna privaatsusele keskendunud krüptovaluutad pälvivad taas tähelepanu, kerkib uuesti esile vana küsimus: kui suur osa meie finantselust peaks olema kontrollimiseks avatud?

Miks on krüptoprivaatsus taas tähelepanu keskpunktis

Privaatsus on krüptomaailmas taas tõusnud oluliseks teemaks ning selle häälekate toetajate seas on Gemini kaasasutajad Tyler ja Cameron Winklevoss. Vennad on toetanud Zcashi – tehinguandmete kaitsmiseks loodud krüptovaluutat – ning taotlevad USA börsil kaubeldavat fondi, mis on seotud selle tokeniga ZEC. Kavandatav fond annaks investoritele tavapäraste maaklerikontode kaudu kokkupuute ZEC hinnaga, kuid ei pakuks Zcashi varjestatud aadresside kaudu saadaolevat tehinguprivaatsust.

Vaata postitust X-is Laadimine...

Autor on selle säutsu kustutanud.

Aga me salvestasime kõik 🙂.

See areng peegeldab laiemat arutelu selle üle, mida krüptovaluutad peaksid saavutama. Privaatsuse pooldajad leiavad, et inimesed ei peaks oma finantstegevust avalikustama üksnes seetõttu, et nad otsustavad kasutada digivarasid. Regulaatorid peavad tehingute läbipaistvust aga oluliseks vahendiks rahapesu, sanktsioonidest kõrvalehoidumise ja muude kuritegude avastamisel.

Kas Bitcoin ei pidanud olema privaatne?

Bitcoin sündis kultuuris, mida kujundasid osaliselt küpherpunk’id ja libertaarlikud ideed. Mõlemad pidasid individuaalset autonoomiat väga tähtsaks, kuigi küpherpunk’id keskendusid eelkõige krüptograafia kasutamisele privaatsuse kaitsmiseks ja sõltuvuse vähendamiseks usaldusväärsetest institutsioonidest. See filosoofia mõjutab mõtteviisi tänapäevalgi. Nagu ütles Gemini kaasasutaja Cameron Winklevoss: „Privaatsus on krüpto järgmine piir. See on punkt, kus valitsuse ja ettevõtete liigne sekkumine lõpeb ning algavad sinu vabadus ja enesemääramisõigus.“

Bitcoini varajane võlu seisnes selles, et inimesed said raha hoida ja üle kanda ilma pangalt luba küsimata. Selle plokiahel loodi aga avalikuna, nii et igaüks sai tehinguid kontrollida ja veenduda, et samu münte pole kaks korda kulutatud. Bitcoini aadressid on pseudonüümsed, mitte otseselt seotud pärisnimedega, kuid see ei taga anonüümsust.

Kui aadress seostatakse inimesega, näiteks reguleeritud börsi kaudu, võivad avalikult kättesaadavad andmed paljastada osa tema finantsajaloost. Plokiahela analüütikaettevõtted on loonud vahendid nende seoste jälgimiseks, võimaldades uurijatel analüüsida tehinguid, mida kasutajad võisid pidada anonüümseks.

Miks vajaksid tavalised inimesed finantsprivaatsust?

Mõelgem, mis juhtub pangakonto kasutamisel. Tööandja võib teada, kui palju inimene teenib, ning pank näeb tema tehinguid. Ametiasutused võivad kohaldatavate õiguslike menetluste kaudu finantsandmeid saada, kuid võõras ei saa tavaliselt tema kontojääki järele vaadata ega kõiki tehtud oste uurida.

Avalikud plokiahelad toimivad teisiti. Kui keegi tuvastab ettevõttele kuuluva rahakoti, võib ta saada uurida makseid, varasid ja ülekandeid teistele aadressidele. Eraklientide puhul võib selline teave paljastada isikliku jõukuse, kulutamisharjumused või suhted konkreetsete organisatsioonidega.

Sellise teabe konfidentsiaalsena hoidmiseks on praktilisi põhjuseid. Ettevõte ei pruugi soovida, et konkurendid uuriksid tarnijatele tehtud makseid. Krüptovaluutas palka saav inimene ei pruugi soovida, et võõrad tema sissetulekut hindaksid, samas kui avalikult nähtavad varad võivad muuta jõukad inimesed varguse või väljapressimise sihtmärkideks. Need mured ei ole tingimata seotud ebaseadusliku tegevusega, nii nagu pangaväljavõtete või privaatsõnumite konfidentsiaalsena hoidmine ei viita rikkumisele.

Millised krüptovaluutad kaitsevad tegelikult privaatsust?

Monero (XMR) on üks tuntumaid privaatsusele keskendunud krüptovaluutasid. Selle tehingud kasutavad krüptograafilisi tehnikaid, mis on loodud saatjate, saajate ja summade vaikimisi varjamiseks, muutes tavapäraste maksete jälgimise väliste vaatlejate jaoks keeruliseks. Erinevalt Bitcoinist ei kuvata tehinguandmeid selle plokiahelas avalikult.

Zcash (ZEC) kasutab teistsugust lähenemist. See rakendab nullteadmise tõendeid, võimaldades võrgul tehinguid kontrollida ilma teatud aluseks olevaid üksikasju avalikustamata. Kasutajad saavad valida varjestatud tehingud, kuigi Zcash toetab ka läbipaistvat tegevust, mis tähendab, et kõik ülekanded ei ole konfidentsiaalsed.

Privaatsustehnoloogia laieneb spetsiaalsetest krüptovaluutadest kaugemale. Railgun võimaldab kasutajatel toetatud plokiahelates detsentraliseeritud finantsrakendustega privaatselt suhelda, varjates teatud tehinguandmeid avalike vaatlejate eest. Aztec arendab samal ajal privaatsete nutilepingute taristut, mis võib laiendada konfidentsiaalsuse keerukamatele finantsrakendustele. Isegi kui tehingud on krüptograafiliselt kaitstud, võivad börside andmed, võrguteave ja kasutajakäitumine siiski identiteete paljastada.

Kas finantsprivaatsus saab regulatsioonile vastu pidada?

Ametiasutused tuginevad kahtlaste ülekannete avastamiseks, kuritegelike võrgustike tuvastamiseks ja sanktsioonide jõustamiseks tehingute seirele. Privaatsust suurendavad tehnoloogiad võivad uurimised keerulisemaks muuta, eriti kui raha liigub süsteemide kaudu, mis varjavad tehinguajalugu. Seetõttu on mõned börsid regulatiivsete nõuete või vastavusprobleemide tõttu privaatsusmünte piiranud või eemaldanud.

Arendajad uurivad võimalusi konfidentsiaalsuse ja regulatiivsete kohustuste ühildamiseks. Üks lähenemine on valikuline avalikustamine, mis võimaldab kasutajatel avaldada konkreetset teavet audiitorile või muule volitatud osapoolele, muutmata kogu oma finantsajalugu avalikuks. Nullteadmise tõendid võiksid samuti aidata tõendada teatud tingimuste täitmist, avalikustamata kogu aluseks olevat teavet.

See küsimus ulatub krüptovaluutadega kauplemisest kaugemale. Kuna plokiahelad muutuvad maksete, tokeniseeritud väärtpaberite ja muude finantsteenuste osaks, võivad ettevõtted soovida jagatud taristu eeliseid ilma äriliselt tundlikku teavet avaldamata. Regulaatorid eeldavad siiski ka edaspidi mehhanisme finantskuritegude uurimiseks ning ainuüksi privaatsustehnoloogia ei lahenda erimeelsusi selle üle, millist teavet peaks ametiasutustel olema õigus saada.

Krüpto varajaste toetajate jaoks oli privaatsus tihedalt seotud vabadusega finantsvahendajatest. Süsteem võib toimida ilma pangata, kes kontrolliks iga tehingut, ja paljastada siiski oma kasutajate kohta palju rohkem, kui nad kavatsesid. Krüptoprivaatsuse tulevik võib sõltuda sellest, kas arendajad ja regulaatorid suudavad kehtestada traditsioonilises rahanduses juba tuttava eristuse: seaduslike menetluste kaudu kättesaadav teave ei ole sama mis kõigi finantstegevuse püsiv avalik nähtavus.