WeFi tegevjuht: pangad liialdavad stabiilraha ohuga

​Traditsioonilised pangad kardavad, et kaotavad hoiuseid stablecoin’idele, ning nõuavad krüptoettevõtetele piirangute kehtestamist. Kuid kui reaalne see oht on ja kas plokiahelapõhised platvormid suudavad konkureerida valdkonna suurimate tegijatega? Intervjuus Traders Unioniga arutleb WeFi tegevjuht Maksym Sakharov panganduse tuleviku, stablecoin’ide reguleerimise ja tehisintellekti rolli üle investeerimisel.

Miks on stablecoin’id muutunud pangahoiustele ohuks

Üks USA finantsturu peamisi vaidlusküsimusi on see, kas stablecoin’ide omanikud peaksid saama teenida preemiaid. Traditsioonilised pangad on selliste maksete vastu, sest kardavad hoiuste väljavoolu digitaalsetesse dollaritesse. Krüptoettevõtted näevad neid piiranguid aga konkurentsitakistusena.

Sakharovi sõnul tuleks küsimust hinnata selle tegeliku mõju põhjal USA majanduse laenutegevusele.

„Mõistan, miks pangad kardavad hoiuste kaotamist. Nad kasutavad seda raha laenude andmiseks, kuid minu arvates hinnatakse ohtu üle. Valge Maja majandusnõunike nõukogu hinnangul suurendaks stablecoin’ide hoidmise eest makstava tootluse tõhus keelustamine pangalaene vaid 2,1 miljardi dollari võrra ehk ligikaudu 0,02% kõigist laenudest.”

Arutelu on hoogustunud, kuna USA rakendab GENIUS Acti, millega kehtestatakse makseteks kasutatavate stablecoin’ide reeglid. Oktoobris leevendas valuutakontrolöri amet (OCC) kolmandate osapoolte kaudu makstavate preemiate käsitlemist. Nüüd kavatseb järelevalveasutus võimalikke rikkumisi uurida juhtumipõhiselt.

Sakharovi sõnul tekitab see ebakindlus väiksematele krüptoettevõtetele lisaraskusi.

„OCC ei andnud ettevõtetele selget kriteeriumi, mille alusel otsustada, millised kokkulepped on lubatud. Suured ettevõtted saavad maksta juristidele, et reeglid läbi töötada. Väiksemad krüptofirmad võivad preemiate pakkumise lihtsalt lõpetada. See võib anda pankadele eelise, ilma et nad ise midagi tegema peaksid.”

Alates 2027. aasta jaanuarist ei tohi stablecoin’ide väljastajad maksta intressi üksnes oma tokenite hoidmise eest. Muude teenuste kaudu pakutavad preemiad on aga endiselt vaidluse all.

Sakharovi arvates peavad järelevalveasutused selgelt eristama lubatud ja keelatud preemiaskeeme. Oluline tegur on see, kust pärineb klientidele maksmiseks kasutatav raha.

„Kui aga sõltumatu rakendus maksab ostu sooritamise korral cashback’i oma eelarvest, käsitleksin seda tavapärase konkurentsina, eeldusel et tegemist on tegeliku kokkuleppega.”

Mille poolest erineb deopank neopangast?

Viimastel aastatel on finantssektoris üha sagedamini kasutatud mõistet „neopank ”. Need digipangad pakuvad mobiilirakenduste kaudu tavapäraseid finantsteenuseid. Enamik neist sõltub siiski endiselt traditsioonilisest pangandustaristust.

WeFi pakub välja teistsuguse mudeli nimega Deobank, mis kasutab saldode registreerimiseks ja maksete arveldamiseks plokiahela taristut. Sakharov selgitab, mille poolest see lähenemine erineb tavapärastest neopankadest.

„Tehinguid saab kontrollida otse võrgus. Kliendid saavad endiselt kasutada tuttavaid pangateenuseid, kuid neil on parem ülevaade oma rahast ning suurem kontroll selle hoidmise ja ülekandmise üle.”

Plokiahela taristu ei välista koostööd traditsiooniliste maksevõrkudega. Aprillis teatas WeFi koostööst Visaga, mis laiendab samuti stablecoin’ide arveldamist. Sakharovi sõnul peavad inimesed saama digivaluutasid igapäevaste ostude eest tasumiseks kasutada, et need laialdaselt kasutusele võetaks.

„Kui keegi saab palga digitaalsetes dollarites, tahab ta selle rahaga ikkagi toidukaupu osta või hotelli eest maksta. Kaupmees soovib aga lihtsalt saada tavalist kaardimakset.”

Kus on digitaalsete dollarite järele kõige suurem nõudlus

Väljaspool USA-d ja Euroopat soodustab stablecoin’ide kasutuselevõttu suuresti ligipääs finantsteenustele. Mõnes riigis on rahvusvahelised ülekanded endiselt kallid, samas kui välisvaluutakonto avamine võib olla keeruline.

See nõudlus on eriti märgatav Kagu-Aasias. Chainalysise andmetel tehti Filipiinidel, Tais ja Vietnamis 2026. aasta juunile eelnenud 12 kuu jooksul 5,4 miljonit krüptoraha võrdõigusülekannet, millest igaühe väärtus oli alla $10,000. Need tehingud moodustasid 14,4% kogu maailma näitajast.

Sakharovi sõnul peegeldavad need arvud eelkõige eraisikute ja ettevõtete praktilisi vajadusi.

„Suur osa nõudlusest tuleneb inimestest, kellel on rahaga seotud väga praktilisi probleeme. Välismaal töötav inimene peab saatma raha oma perele. Väikeettevõte peab maksma tarnijale teises riigis. Mõnikord on dollarikonto avamine keeruline või on saadaolev rahvusvaheline makseteenus kallis.”

Stablecoin’ide ülekandmine ei lahenda siiski kõiki probleeme. Saajatel tuleb sageli oma digivarad kohalikku valuutasse vahetada, mis eeldab ligipääsu usaldusväärsetele finantsteenuste pakkujatele.

Miks on reguleerimine muutumas otsustavaks teguriks

Euroopa Liidus on krüptovaraturgude määrusest (MiCA) saanud krüptoturu reguleerimise alus. Sellega kehtestatakse krüptoteenuse osutajatele ühtsed nõuded ning antakse ühes ELi riigis loa saanud ettevõtetele võimalus pakkuda määrusega hõlmatud teenuseid kogu liidus, järgides nõutud menetlusi.

Sakharov peab ühiste reeglite kehtestamist Euroopa turu oluliseks eeliseks.

„Euroopa krüptoettevõtted on aastaid pidanud toime tulema eri riikide erinevate litsentsimisnõuetega. MiCA loob neile ühise raamistiku ja minu hinnangul on see samm edasi.”

Samas kaasnevad uute nõuete täitmisega lisakulud. Väiksematele ettevõtetele võivad litsentsimine ja õigusabi osutuda märkimisväärseks koormaks. Mõned tooted ei sobitu ka olemasolevatesse regulatiivsetesse kategooriatesse.

Väljaspool Euroopat eelistab Sakharov eriti Araabia Ühendemiraate. Dubais tegutseb spetsiaalne virtuaalvarade regulaator VARA, samal ajal kui teatud stabiilraha teenustele kehtivad AÜE keskpanga reeglid.

„Kui peaksin valima ühe koha, valiksin AÜE, eriti Dubai. Emiraadil on väljakujunenud finantssektor, nii et seal tegutsemiseks on praktilisi põhjusi ka väljaspool krüptotööstust.”

Dubai rahvusvahelise finantskeskuse (DIFC) andmetel tegutses seal 2026. aasta esimesel poolel üle 1 100 reguleeritud finantsettevõtte. Selline finantsasutuste kontsentratsioon loob krüptoprojektidele võimalusi teha koostööd traditsiooniliste finantsettevõtetega.

Arenenud finantsinfrastruktuur ei tähenda aga tingimata, et regulatiivseid nõudeid on lihtne täita. Sakharov viitab kõrgetele litsentsikuludele ja vajadusele järgida mitme regulaatori kehtestatud reegleid.

Kuidas tehisintellekt muudab stabiilraha kasutamist

Finantstehnoloogia arengu üks suundi on tehisintellekti ja plokiahela lõimimine. Tehisintellekti agendid saavad juba teha teatud digivaradega seotud tehinguid kasutajate määratud kululimiitide piires.

WeFi ennustas varem, et tehisintellekt ja kontode abstraktsioon muudavad stabiilraha ja DeFi tavakasutajatele hõlpsamini kättesaadavaks. Sakharovi hinnangul on osa neist ennustustest juba täitumas.

„Kui soovite tavapärasest krüptorahakotist kellelegi digitaaldollareid saata, peate võib-olla kõigepealt ostma teist krüptovaluutat, et tehingutasu katta. Mõned uuemad rahakotid teevad selle teie eest ära. Sisestate summa, kinnitate makse ja ongi kõik.”

Sakharovi sõnul ulatub tehisintellekti potentsiaal maksete töötlemisest kaugemale. Tulevikus võivad sellised süsteemid osaleda ka keerukamates finantstehingutes.

„Näen, et tehisintellekt võiks aidata inimestel võrrelda eri DeFi laenuteenuste kulusid ja riske enne, kui nad sinna raha paigutavad. Aga ma tahaksin ikkagi iga investeeringu enne tehisintellekti agendi raha liigutamist ise heaks kiita.”

Mis takistab kinnisvara tokeniseerimist

Vaatamata finantsettevõtete kasvavale huvile reaalvarade tokeniseerimise vastu arenevad mõned selle turu segmendid oodatust palju aeglasemalt.

Varem kinnisvaratehingute plokiahelaplatvormi loomisele kaasa aidanud Sakharov usub, et üks peamisi takistusi on investorite seaduslike õiguste määratlemise ja kaitsmise keerukus.

„Kui keegi ostab tokeni, mis esindab 10% korterelamust, peab ta teadma, mida ta tegelikult omab. Token võib anda talle osaluse ettevõttes, kellele hoone kuulub, ilma et tal oleks otsest omandiõigust kinnisvarale. Tema õigused määravad tehingudokumendid.”

Teine tõsine probleem puudutab tokeniseeritud kinnisvara järelturgu. Sakharovi sõnul alahindas tööstusharu seda probleemi alguses.

„Investor võib soovida aasta pärast oma investeeringust väljuda ja avastada, et ostjaid pole. Tokeni emiteerimine ei tekita selle järele nõudlust, mistõttu võib tema raha jääda investeeringusse seotuks.”

Sakharov ootab tokeniseerimise laiemat levikut, kuid ei pea seda kinnisvaraturu universaalseks lahenduseks. Plokiahel võib tehingute teatud etappe lihtsustada, kuid see ei asenda õiguslikult tunnustatud kinnisvararegistreid ega finantsasutuste kaasatust.

Kas uued platvormid suudavad JPMorgani ja HSBC-le väljakutse esitada?

Suured finantsgrupid katsetavad juba aktiivselt plokiahelat. JPMorgan kasutab maksete ja arvelduste jaoks oma Kinexysi platvormi, samal ajal kui HSBC arendab tokeniseeritud hoiuste teenust, mis võimaldab äriklientidel teha tehinguid ööpäev läbi.

Plokiahela tehnoloogia areng tekitab aga küsimusi traditsiooniliste pankade ja esilekerkivate finantsplatvormide tulevaste suhete kohta. Sakharovi hinnangul on võimalikud nii konkurents kui ka koostöö.

„Jah, minu arvates hakkavad plokiahelal põhinevad pangad konkureerima väljakujunenud pankadega, eriti rahvusvaheliste maksete valdkonnas. Kui väiksem teenusepakkuja saab raha kiiremini või väiksema kuluga kohale toimetada, panevad kliendid seda tähele.”

Traditsioonilistel pankadel on aga olulisi eeliseid, sealhulgas väljakujunenud kliendibaas, litsentsid ja ulatuslik laenuäri. Seetõttu usub Sakharov, et uued plokiahelaplatvormid ei pruugi nende asutustega üksnes konkureerida, vaid võivad pakkuda ka tehnoloogiat olemasoleva finantsinfrastruktuuri ajakohastamiseks.