Autor on selle säutsu kustutanud.
Aga me salvestasime kõik 🙂.
Ethereumit on pikka aega hinnatud selle järgi, mida selle plokiahel võimaldab teha. Nüüd kerkib esile teistsugune küsimus: kas ETH-st võib saada usaldusväärne väärtuse säilitaja? Vastus võib sõltuda enamast kui pakkumisest ja nõudlusest.
See artikkel on tõlgitud originaalist. Lugege meie korrespondendi algset versiooni siit.
Ethereumi kaasasutaja Vitalik Buterin on seadnud kahtluse alla ühe krüptovaluuta tuntuima investeerimisargumendi. 8. novembril X-is avaldatud postituses pakkus ta, et ETH-d tuleks hinnata väärtuse säilitajana, mitte eeskätt tokenina, mille hinda toetab tehingutasude põletamine.
Vaata postitust X-is Laadimine...
Ethereum võttis tasude põletamise kasutusele 2021. aasta EIP-1559 uuendusega. Mehhanism eemaldab osa igast tehingutasust ringlusest, vähendades suure võrgukoormuse korral potentsiaalselt ETH pakkumist. See aitas levitada arusaama, et ETH on ultraheliraha ehk vara, mille pakkumine võib aja jooksul kahaneda. Ethereumis põletati aga 2022. aastal ligikaudu 1,48 miljonit ETH-d, 2026. aasta jaanuarist novembri alguseni aga vaid 19 200 ETH-d. Tehingutasude langus ja aktiivsuse liikumine 2. kihi võrkudesse on põletatud ETH hulka vähendanud.
Buterin tunnistas selle argumendi nõrkust: „ETH kui tehingutasude põletamisel põhinev token pole kunagi olnud nii tugev argument, kui näis.” Ta hoiatas, et tasutulu maksimeerimine võib nõuda kulukat arendustööd ja sekkumisaltimat juhtimist, mis võib detsentraliseerimist õõnestada. Selle asemel rõhutas ta tsensuurikindlust, privaatsust, turvalisust ja võrgu võimet tehnoloogilistest murrangutest hoolimata püsima jääda.
Buterini nägemus ETH-st kui väärtuse säilitajast tõstatab küsimuse, kui ettearvatavad Ethereumi reeglid tegelikult on, eriti kui mõjukad isikud soovitavad neid muuta. Vastuoluline otsus 2016. aastal pakub olulise pretsedendi.
Sama aasta juunis kasutasid häkkerid ära Ethereumi põhjal loodud investeerimisprojekti The DAO haavatavust ja viisid minema ligikaudu 3,6 miljonit ETH-d. Juhtum sundis tegema keerulise valiku: kas plokiahela tehingud peavad jääma tagasipööramatuks ka siis, kui ulatuslik rünnak investoreid ohustab?
Ethereumi juhtivad arendajad tegid ettepaneku sekkuda, et raha tagasi saada. Juulis läbis võrk kõvahargi, millega viidi mõjutatud varad taastamislepingusse. Otsusele eelnes kogukonna hääletus, milles osales siiski vaid väike osa ETH omanikest.
Osa kaevandajaid ja kasutajaid lükkas sekkumise tagasi ning jätkas algse ahela käitamist, millest sai Ethereum Classic (ETC). Lahknemine tõi esile põhjaliku erimeelsuse plokiahela muutumatuse üle. Toetajate hinnangul õigustas varastatud raha tagasisaamine erandlikku sekkumist, kriitikute meelest õõnestas reeglite muutmine põhimõtet, et tehingud peavad olema tagasipööramatud.
Buterinil oli keskne roll sekkumise eestkõnelejana ja Ethereumi kriisile reageerimise kujundamisel. Tema toetus aitas kõvahargile hoogu anda, kuid muudatuste jõustumiseks pidid need omaks võtma ka teised võrgus osalejad. Juhtum näitas, kui suurt mõju sai Ethereumi kaasasutaja avaldada plokiahelat puudutavatele tähtsatele otsustele. Rohkem kui kümme aastat hiljem kujundab Buterin endiselt olulise häälena võrgu tehnilist arengusuunda.
Bitcoin ja Ethereum loodi eri eesmärkidel. Bitcoin toimib eeskätt detsentraliseeritud rahalise varana, Ethereum aga toetab nutilepinguid, detsentraliseeritud rakendusi, stabiilkrüptovaluutasid ja tokeniseeritud finantstooteid. Need erinevused kujundavad ka nende rahapoliitikat ja juhtimist.
Bitcoini pakkumine on kehtivate konsensusreeglite järgi piiratud 21 miljoni BTC-ga ning uute müntide väljastamine väheneb kavandatud pooldumiste käigus. Sõltumatud sõlmede käitajad jõustavad neid reegleid ning nende muutmine nõuaks kogu võrgustiku laialdast heakskiitu. Ethereumil puudub kindel ülempiir. Selle rahapoliitika ühendab uute ETH-de väljastamise tehingutasude põletamisega, mistõttu võib pakkumine võrgutingimustest olenevalt kasvada või kahaneda.
Võrgud erinevad ka arengusuuna poolest. Ethereumis on tehtud suuri uuendusi, sealhulgas võeti 2021. aastal kasutusele tehingutasude põletamine ning 2022. aastal mindi töötõenduselt panusetõendusele. Bitcoini arendamine on üldiselt olnud konservatiivsem ja kavandatavaid muudatusi kontrollitakse põhjalikult. Selle looja Satoshi Nakamoto pole avalikult osalenud rohkem kui kümme aastat, samal ajal kui Buterin on endiselt Ethereumi arenduses mõjukas hääl.
Bitcoin ei ole vaidluste eest kaitstud. Skaalumisvaidluste tagajärjel loodi 2017. aastal Bitcoin Cash, mis näitas, et konkureerivad rühmitused võivad protokollimuudatuste tõttu lahku lüüa. Bitcoini rahareeglid on siiski püsinud suhteliselt stabiilsena. Ethereumi paindlikkus soodustab innovatsiooni, kuid suurendab ebakindlust selle majandusmudeli tulevaste muudatuste suhtes.
Ethereumi roll finantstaristusena üha laieneb. Selle plokiahel toetab stabiilkrüptovaluutasid, detsentraliseeritud laenamist ja tokeniseeritud investeerimistooteid. ETH-l on selles ökosüsteemis mitu ülesannet: sellega makstakse tehingutasusid, tagatakse panustamise kaudu võrgu turvalisus ning seda kasutatakse detsentraliseeritud rahanduses tagatisena.
Finantsasutused uurivad tokeniseeritud väärtpabereid ja plokiahelapõhiseid arveldusi, mis võivad tekitada uut nõudlust Ethereumi taristu järele. Võrgu laiem kasutuselevõtt ei tähenda aga tingimata suuremat nõudlust ETH järele. 2. kihi võrgud vähendavad tehingukulusid ning osa rakendusi tekitab tokeni järele suhteliselt vähe otsest nõudlust.
Buterini jätkuv mõjuvõim on veel üks probleem. Tema ettepanekud võivad kujundada arutelusid protokolli uuenduste ja rahapoliitika üle, kuigi nende elluviimine nõuab laiemat toetust. Usaldusväärset väärtuse säilitajat otsivate investorite jaoks tekitab selline mõju koondumine muret Ethereumi reeglite ettearvatavuse pärast.
ETH ei pea väärtuse säilitamiseks lõpuks Bitcoini jäljendama. Selle edu võib sõltuda kasvava finantsökosüsteemi toetamisest, mitte muutumatu rahamudeli säilitamisest. Kui Ethereum soovib aga Bitcoiniga digitaalse kulla staatuse pärast konkureerida, peavad investorid uskuma, et selle juhtimine suudab tagada rahapoliitika ettearvatavuse ja hoiduda sekkumisest ka siis, kui reeglite muutmine näib kasulik.