Mis on riiklik plokiahelavõrk ja kas maailm vajab seda?

​Valitsused tunnevad krüptovaluutadest kaugemale ulatuva plokiahela-tehnoloogia vastu taas suuremat huvi. Digitaalsest identiteedist avalike registriteni uurivad mitmed riigid, kuidas jagatud võrgud võiksid olulisi teenuseid parandada. Kuid kas valitsussüsteemide plokiahelale viimine muudab need tegelikult tõhusamaks?

Hiina seab plokiahela riikliku tegevuskava keskmesse

Hiina Kommunistliku Partei juhtkond ja Riiginõukogu kutsusid 9. oktoobril üles rajama riiklikku plokiahelavõrku. Ettepanek on osa 19 meetmest koosnevast majandusplaanist, mille eesmärk on kiirendada tehnoloogilist innovatsiooni, moderniseerida tööstust ja laiendada kogu majanduse digitaalset taristut.

Vaata postitust X-is Laadimine...

Autor on selle säutsu kustutanud.

Aga me salvestasime kõik 🙂.

Plaan näeb ette ka üleriigilise andmetöötlusvõrgu ning andmejagamise taristu täiustamise. Samas ei sisalda see kavandatava plokiahelasüsteemi eelarvet, käivitamise kuupäeva ega tehnilisi üksikasju. Samuti pole selge, millised asutused seda haldaksid või kuidas ettevõtted sellele ligi pääseksid.

Hiina huvi plokiahela vastu ei ole uus. Peking on selle kasutamist valitsuses ja tööstuses aastaid toetanud, samal ajal kui krüptovaluutade kauplemisele ja kaevandamisele on kehtinud ranged piirangud. Uus ettepanek ei viita nende piirangute leevendamisele.

Riigil on juba Blockchain-based Service Network (BSN), mis käivitati 2020. aastal, et muuta plokiahelarakenduste arendamine lihtsamaks ja odavamaks. Teates ei selgitata, kas kavandatav võrk hakkaks põhinema BSN-il või toimiks sellest eraldi, mistõttu tekib küsimus, kuidas uus taristu olemasolevate süsteemidega sobituks.

Kuidas selline süsteem toimiks?

Riiklik plokiahelavõrk on jagatud digitaalne taristu, mis võimaldab osalevatel organisatsioonidel ühiste reeglite alusel teavet salvestada ja kontrollida. Selle asemel et tugineda täielikult eraldi andmebaasidele, võiksid valitsusasutused, pangad ja ettevõtted kasutada ühist registrit tehingute kinnitamiseks ning dokumentide muutmata jäämise kontrollimiseks. Dokumendid ise võiksid jääda olemasolevatesse andmebaasidesse, samal ajal kui plokiahel salvestaks nende ehtsuse kontrollimiseks vajaliku teabe.

Võtame näiteks kaupu importiva ettevõtte. Tolliasutused, pangad, logistikaettevõtted ja maksuametid võivad kõik vajada teavet sama saadetise kohta. Jagatud plokiahel võimaldaks volitatud osalejatel dokumente kontrollida ja muudatusi jälgida, ilma et nad peaksid üksteiselt korduvalt teavet küsima.

Erinevalt Bitcoinist, millega võib liituda igaüks, piiravad valitsuste plokiahelavõrgud tavaliselt seda, kes võivad osaleda ja tehinguid valideerida. Need loaga süsteemid annavad haldajatele suurema kontrolli juurdepääsu ja tundliku teabe üle, kuigi nende juhtimine on avalike krüptovaluutade omast tsentraliseeritum. Samuti ei vaja need toimimiseks krüptovaluutat.

Kes veel sarnast taristut rajab?

India võttis 2024. aasta septembris kasutusele oma riikliku plokiahelaraamistiku National Blockchain Framework ehk Vishvasya, et pakkuda avaliku sektori rakendustele jagatud taristut. Sellest ajast alates on algatus liikunud kavandamisest kaugemale ning mitmes osariigis on kasutusele võetud praktilised teenused. Valitsuse toetatud plokiahelasüsteeme kasutatakse kinnistusregistrite haldamiseks Karnataka ja Jharkhandi osariigis, samal ajal kui Andhra Pradesh käivitas 2026. aasta juulis plokiahelapõhise maa-registri pilootprojekti. Muude rakenduste hulka kuuluvad haridustunnistuste kontrollimine ja ravimite tarneahela jälgimine.

Euroopa on valinud piiriülese lähenemise European Blockchain Services Infrastructure’i (EBSI) kaudu. Võrk on juba toetanud hariduslike kvalifikatsioonide, isikusamasuse kontrollimise ja muude avalike teenustega seotud pilootprojekte. Nüüd EUROPEUM-EDICi järelevalve all valmistutakse 2026. aasta lõpus toimuvaks laiemaks tootmiskasutuseks. Erinevalt Hiina kavandatavast riiklikust süsteemist on EBSI loodud selleks, et aidata osalevatel Euroopa riikidel kontrollida ja vahetada teavet üle riigipiiride.

Kas plokiahel on tegelikult vajalik?

Valitsuse toetatud plokiahela tugevaim argument on see, et see võimaldab mitmel organisatsioonil jagatud registreid hallata ja kontrollida, sõltumata täielikult ühest asutusest. See võib olla kasulik piiriüleste dokumentide, kutsekvalifikatsioonide ja mitut sõltumatut osalejat hõlmavate tarneahelate puhul.

Kuid tavapärased andmebaasid suudavad täita paljusid samu ülesandeid. Need on sageli kiiremad, odavamad ja lihtsamini hooldatavad. Kui osalejad juba usaldavad valitsuse kontrollitavat süsteemi haldavat asutust, võib hoolikalt hallatud juurdepääsuga tavapärane andmebaas saavutada sarnase tulemuse ilma lisakeerukuseta.

Privaatsus ja vastutus tekitavad veel küsimusi. Riiklik võrk võib muuta registrite auditeerimise lihtsamaks, kuid samal ajal anda ametiasutustele suurema ülevaate ettevõtete tegevusest ja isikuandmetest. Süsteemi kavandajad peavad otsustama, kes pääseb ligi tundlikele andmetele, parandab vigu ja lahendab asutustevahelisi vaidlusi. Isegi siis ei saa plokiahel tagada, et teave on selle esmakordsel sisestamisel täpne. Vale dokument ei muutu usaldusväärseks lihtsalt seetõttu, et see salvestatakse muutmiskindlasse süsteemi.

Kasulik avalik teenus või kulukas dubleerimine?

Riikliku plokiahelavõrgu muutmiseks kasulikuks avalikuks teenuseks on vaja enamat kui tehnilist taristut. Valitsusasutused ja ettevõtted peavad kokku leppima ühistes standardites, otsustama, kes juurdepääsu kontrollib, ning kohandama olemasolevad süsteemid omavahel koostööks. Ka siis peavad valitsused näitama, et investeering muudab avalikud teenused kiiremaks, odavamaks või usaldusväärsemaks.

Hiinal on plokiahelataristu juba olemas, kuid värske ettepanek ei vasta küsimusele, mida uus riiklik võrk saavutaks ja kuidas selle edu mõõdetaks. Sarnase proovikiviga seisavad silmitsi ka teised valitsused. Üleriigilise plokiahelasüsteemi rajamine on üks asi. Tõestada, et see suudab pakkuda paremaid avalikke teenuseid kui olemasolev tehnoloogia, on hoopis teine.